USA indie-film “Kirsike” on vürtsitatud noortepärase huumori ja teismelistele omase maailmavaluga. Kõigile neile, kes pidasid filmi “Kuum pirukas” naljakaks ja arvavad, et “Juno” oli viimaste aastate parim noortele mõeldud täiskasvanute film, peaks “Cherry” väga hästi peale minema. 17-aastase Aaroni jaoks, kes kohtub ülikoolis 34-aastase vabameelse Lindaga, on süütuse kaotamine prioriteet number üks.
Filmi keel: Inglise Subtiitrid: VENE | EESTI
Igal laupäevaõhtul tuleb Kanal 2-est umbes 10 aastat vana Hollywoodi film, enamasti romantiline komöödia, a la „Arukas blondiin,“ „Õelad tüdrukud,“ või mõni muu eriti ebausutava sisuga ja lamedate naljadega film. Umbes samasse lahtrisse läheb paraku minu jaoks ka USA film „Kirsike.“
Sisu on sellel filmil selline, nagu paljudes filmides kindlasti näinud oleme – 17-aastane Aaron läheb uude kooli, tekivad probleemid õppimisega, toakaaslasega ja muu taoline. Muidugi leiab ta endale ka silmarõõmu, kelleks on Aaronist tunduvalt vanem Linda. Neid mõlemaid on õnnistatud meeletult suure kunstiandega. Linda kasvatab kodus 14-aastast tütart Bethi. Kummalisel kombel tekivad Aaronil tunded nende mõlema vastu. Filmi lõppeb siiski õnnelikult sellega, kuidas mõlemad draamakuningannad ära kolivad ja Aaron jätkab oma taas rööbastele saanud elu.
Kõige rohkem häiris mind selle filmi puhul kogu sündmustiku läbinähtavus ja ebatõelisus. Oleme sellise sisuga filme juba mitmeid-mitmeid näinud ja absoluutselt iga kord mõtlen ma, et kas Ameerika elu ja inimesed on tõesti nii teistsugused. Ja kuigi eestlased olevat külm ja kalk rahvas, ei tahaks ma hästi uskuda, et välismaal ülikooli minnes iga suvaline inimene sinuga juttu aretama hakkab. Reaalsus on siiski see, et sinust räägitakse kõigepealt taga, tekivad eelarvamused ja lõppkokkuvõttes pead ikka sina olema see, kes üritab teiste gruppi sulanduda ja mingigi pingutuse selle jaoks tegema.
Filmi nautimise tegi raskeks ka see, kui ma kohati tahtsin mõne tegelase ära kägistada. Pean silmas Bethi, 14-aastast tütarlast, kes absoluutselt iga asja peale draama korraldas. Ma saan aru, et ta oli puberteedi tipp-punktis ja uste paugutamine ja kileda häälega kisamine käib asja juurde, aga kõik meist on ju selle ea läbi teinud. Ma kahtlen sügavalt, et tõelises elus on keegi nii loll, et nutab iga tühise asja pärast, jookseb mõne eriti mõttetu põhjuse tõttu kodust ära ja ühe eriti vägistajavälimusega mehe käte vahele.
Sellegipoolest oli filmi peategelane ise üks väga sümpaatne ja suure südamega poiss, kelle poolt tulid ainsad vähegi naljakad ütlemised filmi jooksul. Üleüldse arvan ma, et näitlejate tööl polnud suurt midagi viga, eriti kui tean, et peategelast mänginud Kyle Gallner suudab tegelikult väga tubli etteaste teha, seda kasvõi ka ühes tänavuses teises Just Filmi filmis „Ilus poiss.“
Võib-olla on tõesti põhjuseks kultuuriline erinevus ja Ameerikas on sellised filmid ikka veel suure au sees, aga mina jään siiski pigem külmaks eestlaseks. Imal tekst pluss näitlejate (peategelane väljaarvatud) ülepingutamine võrdub minu jaoks lihtsalt suure pettumusena. Kui oleksin saanud, siis vaadanuks ma need 100 minutit lihtsalt peategelase joonistatud kunstiteoseid, mis oli vist ainus asi, mida ma filmi puhul vapustavaks saan nimetada.
Helena Pass
