Ilus poiss

Viimastel aastatel on tehtud päris mitmeid noortefilme koolitulistamise teemal. Vähesed neist on aga lugu vaadanud sellisest perspektiivist, nagu „Ilus poiss,“ seda teeb, ja see annab tegelikult kogu filmile teistsuguse arusaama.

Lahutuse äärel oleva paari, Kate’i ja Bill’i poeg Sammy astub ühel täiesti tavalisel päeval ülikoolihoonesse sisse, kaasas kaks laetud relva ja tapab iseenda ning viib kaasa ka 17 süütut inimest. Poisi vanemateni jõuab see uudis täieliku šokina ja nad ei suuda leida toimunule mitte mingisugust põhjust. Üsna pea hakkab terve ülejäänud maailm neid kahte toimunus süüdistama, Sammy hauda rüüstatakse, uudised on täis sõimu tema vanemate suunas. Ükskõik, kui palju Kate ja Bill ka üritavad sellele kõigele seletust leida, ei leia nad põhjuseid mitte Sammy vanades asjades ega videotes, mis ta on endast maha jätnud. Põhjus on tegelikult neis endas. Näiliselt on nad olnud terve elu hoolitsevad ja korralikud vanemad, aga nad mõlemad teavad, et ainus asi, mis peret koos hoidis, oli Sammy. Kui Bill lõpuks vihahoos karjub oma naisele, et ta ei oleks kunagi tahtnud, et Sammy sünniks, ei ole just raske mõista, mis vaese poisi sellise massimõrvani viis.

Näitlejad Michael Sheen ja Maria Bello on teinud filmis laitmatu töö. Nad on suutnud väheste sõnadega, kuid rohkete emotsioonidega panna vaataja läbi elama täpselt sama situatsiooni, mis võib tegelikult reaalsuses meie kõigiga juhtuda. Ka Sammy’t mänginud Kyle Gallner on hoolimata lühikesest etteastest suutnud oma karakteri väga usutavalt ekraanile tuua. Sellist rolli mängides on väga kerge üle pingutada, kuid täpselt piiri peale jäädes on tulemus realistlik.

Samas on ka režissööritöö kiitust väärt, kuna filmis olevate küsimuste vastused ei ole vaatajale ette laotud ega puust ja punaseks värvitud. Tegelastevaheline jutt ei ole täis leinavat ja pisarateni viivat igatsusteksti ja ka Sammy’t ennast näidatakse vaid vähestes kohtades. Ilmselt see jätabki filmi veidike tooreks ja annab mõtlemisainet vaatajale ka edaspidiseks. Ainus asi, mis filmi puhul veidi häirida võib, on see, et see kohati liiga palju venib. Samas annab see võimsust juurde filmi lõpule ja aitab vaatajal tegelaste rolli paremini sisse elada.

„Ilus poiss,“ on film, mis suudab vaatajale emotsionaalse laengu anda ilma, et ta pool filmi jugadena vesistaks. Selle asemel lahkub vaataja saalist ja tal on pärast niivõrd suurt sisseelamist teatud masendav raskustunne peal.  Tervikuna mõjuv ja kohati külmavärinaid toov film ei ole täis tähtsusetuid sõnu, vaid iga lause (kasvõi samad read, millega film algab ja lõppeb) peidab endas omakorda mingit teist mõtet, millest saab alles pärast filmi lõppu aru.

Helena Pass